Organismide määramine II – praktilisi näpunäiteidOrganismide määramine I – põhimõtted Eduka määramise tagavad vaadeldava isendi tunnuste väga tähelepanelik uurimine ja selle, mida näed, tõepärane tõlgendamine. Siinsed näpunäited võivad sealjuures abiks olla. (a) Kas otsid küsitud tunnust õigest kohast? Võimalik on näiteks pidada liitlehe lehekesi eraldi lehtedeks, segi ajada värvunud tupplehti kroonlehtedega jne. Väiksemagi kahtluse korral vaata (uuesti) oskussõnade seletust või selgitavaid jooniseid uuritava tunnuse kohta. (b) Tunnuse puudumine Kui küsitud tunnust pole määrataval eksemplaril näha, võib tekkida kahtlus, kas nimetatud tunnus puudub alaliselt või pole vastavad struktuurid jõudnud meie eksemplaril veel välja areneda. See on üks raskemini lahendatavaid probleeme. Mõistlik on määramiseks teadlikult valida täiskasvanud, mitte juveniilsed isended; abi võib olla ka mitme koos kasvava ja sarnase eksemplari uurimisest. (c) Tugevasti varieeruvad ja vähevarieeruvad tunnused Määramisel on kasutusel nii tugevasti varieeruvad tunnused (nagu taime kõrgus, lehe suurus jne) kui ka vähevarieeruvad tunnused (nt õie ja vilja tüüp ja kuju, karvakeste olemasolu jms). Tunnuse varieeruvust, eriti mõõtmeid, mõjutavad organismi vanus ja seisund ning ökoloogilised tingimused (muld, niiskus, valgus, temperatuur jm). Seetõttu antakse mõõtmed määrajates enamasti vahemikuna, nt 5–10 cm. Määramisel on otstarbekas mõõta erinevaid isendeid või organeid, näiteks kümme lehte, ja kasutada siis saadud mõõtmiste keskmist. |
(d) Veendu, et määrad korraga vaid ühte liiki! Erinevate isendite kasutamisel (nt mõõtmiste puhul) veendu, et nad ikka esindavad sama liiki – mõnikord võivad üsna sarnased, kuid erinevatesse liikidesse kuuluvad eksemplarid kasvada lähestikku või isegi läbisegi. Samuti ole ettevaatlik siis, kui kasutad mahakukkunud lehti või vilju – ka need võivad kuuluda hoopis teisele isendile (ja seega ka teisele liigile). (e) Kui satud määramisel ummikusse Heas määrajas toodud väited ja vastuväited on tõepoolest vastandlikud ning otsustamine, kumb sobib määratava eksmplariga paremini, pole raske. Siiski võib esineda olukordi, kus sobiv pole kumbki, ei väide ega vastuväide. Sellistel juhtudel tuleks määramist jätkata mõlemat rada pidi, ja tavaliselt selgub õige pea, kumb rada on õige. Kui selline otsustamine pole aga võimalik, saame – kummatki rada järgides – kaks erinevat määrangut, st kahe erineva liigi nimed. Siis võib abiks olla saadud liikide täiskirjelduste lugemine ning nende alusel lõpphinnangu andmine, kumma liigiga meil on tegemist. (f) Määramisel raskusi pole, aga saadud määrang on ilmselgelt vale! Pole viga, seda juhtub ka parimatel spetsialistidel. Proovi uuesti, ja kaalutle tähelepanelikult igal sammul! Midagi erakordset pole ka selles, kui mõni ekemplar jääbki nimeta – mõned tunnused on välja arenemata või organid küljest pudenenud, mõned eksemplarid on moondunud, haiged või ebatüüpilised … |

