- Vulpicida tubulosus (Vulpicida juniperinus) - kadaka-rebasesamblik (end. loo-rebasesamblik)
-
-
-
Kaasaegne nimi:
Vulpicida juniperinus (L.) J.-E. Mattsson & M.J. Lai
Eesti nimi:
kadaka-rebasesamblik (end. loo-rebasesamblik), kadaka-rebasekõrv (end. loo-rebasekõrv), loo-rebasesamblik, loo-rebasekõrv
Iseloomulikud tunnused:
Tallus lehtjas kuni põõsasjas, kuni 5 cm läbimõõdus, kollane (nii koor- kui südamikukiht – viimase nägemiseks kriimusta talluse ülapinda!); hõlmad ristlõikes ümmargused või lamedad (paksu kuni õhukese hõlmaservaga); soreedid puuduvad; tallusel sageli väikesed mustad näsajad väljakasved (pükniidid).
Sageli esinevad viljakehad; kuni 8 mm läbimõõdus, pruunid.
Sarnased liigid:
Vulpicida pinastri
Erinevus sarnastest liikidest:
Samasse perekonda kuuluval männi-rebasesamblikul (V. pinastri) on hõlmad alati lamedad ja tallusel mustad pükniidid puuduvad ning hõlmaservi palistavad erkkollased soraalid. Ka ei kasva männi-rebasesamblik kunagi maapinnal.
Teised kollase tallusega samblikud, nt korpsamblikud (Xanthoria), erinevad selle poolest, et neil on südamikukiht valge (mitte kollane nagu rebasesamblikel) ja tallus läheb K+ punaseks.
Kasvukoht:
Kasvab kadaka tüvel ja okstel, aga ka maapinnal loopealsetel.
Sagedusklass:
üsna sage
Levik:
Eestis sage läänesaartel, paiguti leitud Lääne- ja Põhja-Eestis.
https://www.eseis.ut.ee/map_plutof_300/Vulpicida_juniperinus_peale1971.png
Looduskaitseline seisund:
LK II; Eesti Punase Raamatu (2019-23) ohukategooria: EN - ohustatud
VEP:
Ei ole VEP'i indikaator
Ohutegurid:
Maapinnal kasvavaid isendeid ohustab kõige enam avatud kasvukohtade (loopealsete) kinnikasvamine karjatamise lakkamisel, samas on tundlik ka ülekarjatamisele (tallused purunevad trampimisel ja taastumise aeg on teadmata). Epifüütseid isendeid ilmselt ohustab samuti nii looniidu tihedaks kadastikuks või metsaks muutumine (valgustingimused halvenevad) kui teisest küljest jällegi looniitudel taastamise või muul eesmärgil vanade kadakate eemaldamine (raiumine).
Kaitsesoovitused:
Kasvukohtades tuleb vältida maapinna tugevaid häiringuid, näiteks sõitmist ja tugevat tallamist. Samas mõjub negatiivselt ka kasvukohtade kinnikasvamine. Loo-rebasesamblikule sobivate avatud loopealsete säilitamiseks on soovitatav mõõdukas karjatamine. Vajadusel peaks pealekasvavat tihedat kadastikku ka raiudes harvendama, seda aga külmunud pinnase ja lumikatte ajal, et talluseid mitte kahjustada ja loomulikult jättes puutumata need kadakad, millel kasvab loo-rebasesambliku talluseid. Väljaraiet mitte teha raskete masinatega, vaid mootorsae ja võsatrimmeriga. Liigi edasileviku soodustamiseks tuleks loopealseid säilitada ning võimalusel taastada rebasesambliku kasvukohtade ümbruses.
Märkused:
Hiljuti liideti loo-rebasesamblik (Vulpicida tubulosus) kadaka-rebasesamblikuga (V. juniperinus), põhjuseks sarnasused nii morfoloogilistes kui molekulaarsetes tunnustes.
Seoses sellega muutus loo-rebasesambliku punase raamatu kategooria NT (ohulähedane) asemel EN (ohustatud). Kuigi Eesti punase nimestiku koostamisel 2008. a-l hinnati kadaka-rebasesamblik (s. str.) puuduliku andmestikuga (DD) liigiks, siis 2022. a on teada, et liigi leidude dünaamika on selgelt kahanevas suunas: liigil on Eestis kokku registreeritud 47 leiukohta, kaasaegseid leiukohti on teada 23.
Samuti muutus loo-rebasesambliku kaitsestaatus, kui varemalt kuulus ta teise kaitsekategooriasse, siis kadaka-rebasesambliku koosseisus tal hetkel kaitse puudub.
Siiski, koostatud on ettepanek kadaka-rebasesambliku kaitse alla võtmise kohta (I kaitsekategooriasse), põhjuseks leiukohtade vähenemine. Raamatus "Eesti suursamblikud" käsitletakse liike Vulpicida juniperinus ja V. tubulosus eraldi.
Viide Randlane 2006 käib loo-rebasesambliku Vulpicida tubulosus kohta.
