- Alectoria sarmentosa - oksa-tuustsamblik
-
-
-
Kaasaegne nimi:
Alectoria sarmentosa (Ach.) Ach.
Eesti nimi:
oksa-tuustsamblik
Iseloomulikud tunnused:
Tallus rippuv, habejas, kuni 20 cm pikkune, kollakasroheline; koosneb peenikestest ümmargustest harudest; harude tipud niitjad; harudel kriipsukujulised heledad pseudotsüfellid (kuni 1 mm).
Viljakehad esinevad väga harva; ümarad, kuni 5 mm läbimõõdus.
Võivad esineda soraalid (Eesti eksemplaridel pole seni leitud).
Sarnased liigid:
Ramalina thrausta, Usnea dasopoga, Bryoria capillaris
Erinevus sarnastest liikidest:
Väga sarnane niitja rihmsamblikuga (Ramalina thrausta; LK III), viimasel on aga talluse harude otsad konksjad ning enamasti soreedistunud. Teiseks erinevuseks on väikeste heledate kriipsukeste (pseudotsüfellide) esinemine oksa-tuustsambliku tallusel.
Sarnast kollakasrohelist tooni tallusega on ka habesamblikud (Usnea), mille eri liigid samuti ripuvad puude (sh tihti kuuse) okstel. Habesamblikke on aga kerge ära tunda valge niidikese (keskjuhtme) olemasolu järgi harude keskel. Väga sagedasel pikal habesamblikul (U. dasopoga) on lisaks ohtralt peenikesi külgmisi väljakasveid, fibrille.
Sarnane rippuv tallus on veel väga sageli esineval peenel narmassamblikul (Bryoria capillaris), kuid temal on talluse värvus veidi erinev, hallikas (mitte kollakasroheline).
Kasvukoht:
Kasvab okaspuudel, peamiselt kuuse okstel, põlistes okas- ja segametsades.
Sagedusklass:
üsna sage
Levik:
Kui 90ndate algul arvati, et liik on Eestist kadunud, siis viimasel paaril aastakümnel on lisandunud mitmeid uusi oksa-tuustsambliku leiukohti ning praeguseks võib arvukust hinnata üsna sagedaseks. Kasvukohad asuvad hajusalt üle Eesti.
http://www.eseis.ut.ee/map_co_600/Alectoria_sarmentosa.jpg
Looduskaitseline seisund:
LK II; Eesti Punase Raamatu (2019-21) ohukategooria: VU - ohualdis
VEP:
Ei ole VEP'i indikaator
Ohutegurid:
Metsahooldustööd. Puuliikide osakaalu muutmine metsades. Metsade vanuse muutumine: vanade metsade ja suurte puude kadumine. Lageraied.
Kaitsesoovitused:
Et oksa-tuustsamblik kasvab eelkõige vanades looduslähedastes metsades, peakski tema kasvukohti sellisena säilitama. Kindlasti tuleb vältida metsaraiet; lisaks kuusele ka teiste puuliikide raiet, kuna see võib muuta niiskus- ja valgustingimusi. Liigi edasileviku soodustamiseks võiks ka kasvukohtade ümbruses võimalusel säilitada vanu kuusikuid ja kuuse-segametsi.
