Organismide määramine I – põhimõtted

Organismide määramine II – praktilisi näpunäiteid
Organismide määramine III – sidumine õppetööga

Eluslooduse organismide määramine kujutab endast tegevust, mille käigus otsustatakse vaadeldava isendi/eksemplari liigiline kuuluvus ja seega leitakse talle vastav liiginimi. Liiginime teadmine on väga oluline, kuna iga nimega seondub suur hulk informatsiooni selle liigi kohta, sealhulgas ka praktilist informatsiooni. Nii näiteks võime liiginime kaudu teada saada, kas antud liigi isendid on söödavad või mürgised, kus nad kasvavad ja kas nende leidumine antud kohas näitab mingite teatud tingimuste (nt liigniiskuse, lubjarikkuse, õhusaastuse jne) esinemist või puudumist selles kohas.

Kõiki teadaolevaid liike iseloomustavad mingid kindlad tunnused, ja erinevatel liikidel on need tunnused mõnevõrra erinevad. Määramine seisnebki uuritava isendi tunnuste väljaselgitamises ja nende võrdlemises teadaolevatele liikidele omistatud iseloomulike tunnustega. Tunnuseid võib esitada väga mitmeti, näiteks väliskuju sõnalise kirjeldusena, jooniste või fotodena, loomade puhul – häälitsuste helisalvestisena, kaasajal üha enam aga DNA nukleotiidide järjestusena.

Uuritava isendi tunnuste võrdlemine kõigi teadaolevate liikide tunnustega oleks tohutu ja ülejõukäiv töö, selle tegevuse kiirendamiseks ja hõlbustamiseks ongi välja töötatud määrajad. Traditsioonilised määrajad on dihhotoomsed, st nad esitavad ühe tunnuse kohta kaks (vastandlikku) väidet ning määraja kasutaja peab otsustama, kumb väide kirjeldab määratava isendi antud tunnust tõepärasemalt. Valitud väide viib järgmise väidete paari juurde jne jne kuni lõpuks viib sobivaks tunnistatud väide liiginimeni.

 


Traditsiooniliste (paberkandjal – raamatute või artiklitena – esitatud) määrajate kasutamine võib aga ikkagi osutuda keerukaks või isegi võimatuks, eriti mittespetsialistide puhul. Raskusi valmistab ulatuslik erialaste terminite kasutamine, ka võib määrajas ette tulla väiteid selliste tunnuste kohta, mis meie eksemplaril puuduvad (nt taim ei õitse või viljad pole valminud) ja siis jääb määramistabeli kasutamine paratamatult katki.

Digitaalsete, arvutipõhiste määrajate puhul on võimalik neid raskusi vältida. Näiteks saab määraja tekstis esinevate teaduslike terminite puhul lisada otselinke selle termini seletusele või illustratsioonile. Võimalik on lisada arvukalt mitmesuguseid lisamaterjale (jooniseid, fotosid, kirjeldusi) nii igale määrajas esitatud väitele (ja vastuväitele) kui ka määramise lõpptulemuseks olevatele liiginimedele. Koostatud on ka selliseid interaktiivseid määrajaid, kus määraja kasutaja saab ise valida, milliseid ja millises järjestuses tunnuseid vaadelda, seega on võimalik vältida uuritaval eksemparil puuduvaid tunnuseid.